Lawrence Baynham ja Toby Penter vaatavad lähemalt kahte viisi, kuidas tänavavalgustite tootjad oma andmeid esitavad.
Tänavavalgustuse projekteerimisel on fotomeetriliste andmete kvaliteet ja täpsus ülimalt olulised. Tõenäoliselt teate, et tootjate andmeid saab esitada kahes vormingus: absoluutse fotomeetriana ja suhtelise fotomeetriana. Kumba vormingut peaksite aga kasutama? Kas üks on teisest täpsem?
Lühike vastus on ei: mõlemad annavad sama tulemuse. Vaatame mõlemat lähenemist lähemalt, et mõista, miks see nii on.
Suhteline fotomeetria: osade kaupa
Suhteline fotomeetria põhineb sellel, et valgusallikat (ehk „lampi“) mõõdetakse eraldi ja seejärel mõõdetakse kogu valgusti valgusvoogu. Nende põhjal arvutatakse valgusti kasutegur (LOR) ehk optiline tõhusus.
Suhtelise fotomeetria failides on näidatud nii „lambi“ valgusvoog kui ka valgusti valgusvoog. See on osutunud eriti heaks lambitehnoloogia puhul, kus lampi katsetatakse kõigepealt eraldi ja seejärel korpusesse paigaldatuna goniofotomeetris, et määrata reflektorite, katete jms kaod. St kui valgusti valgusjaotus ja lambi valgusvoog on teada, on lihtne aru saada, kuidas lambi valgusvoo suurendamine või vähendamine mõjutab valgusti valgusvoogu. See võimalus on fotomeetriatarkvaras endiselt olemas: kasutaja näeb valgusallika „lambi luumeneid“ (ilma optiliste kadudeta) ja seejärel „valgusti luumeneid“ ehk valgusvoogu pärast optilisi kadusid.
INDO mõõdab goniofotomeetriga väga täpselt nii lambi luumeneid (st mooduli valgusvoogu ilma läätseta) kui ka kogu valgusti valgusvoogu.
Absoluutne fotomeetria: valgusti, kogu valgusti ja ainult valgusti
Absoluutne fotomeetria on seevastu meetod, mille puhul mõõdetakse lihtsalt tervet valgustit ja saadakse tulemused just selle konfiguratsiooni kohta.
Absoluutne fotomeetria annab konkreetse valgusti konkreetse valgusvoo, nagu goniofotomeeter selle igal mõõtmisel määrab. Valgusvoog puudutab ainult katsetatavat valgustit. Kuna lambi ja valgusti luumenite eristust ei ole, on LOR absoluutse fotomeetria failides alati 100%.
Kuidas see failivormingu erinevus valgustuse projekteerimist mõjutab?
Tegelikult ei mõjuta see projekteerimist üldse. Miks? Nii absoluutsete kui ka suhteliste failide kasutamisel arvestatakse valgusti tõhusust automaatselt.
Absoluutses failis on esitatud ainult üks valgusvoog ja kuna LOR = 100%, on see valgusti valgusvoog. Suhtelises failis on näidatud lambi luumenid ning arvutustes rakendatakse tõhustegurit automaatselt. Suhtelise fotomeetria kehtivuse põhitingimus on, et lambi valgusvoo skaleerimine ei tohi mõjutada lambi fotomeetrilist valgusjaotust. LED-valgustite puhul see nii ongi, kui valgusvoogu suurendatakse LED-i voolu suurendamisega, kuid mitte siis, kui suurem valgusvoog saavutatakse LED-ide lisamisega. Sel juhul on vaja uut fotomeetrilist katsetust.
Selle põhjal käsitleb projekteerimistarkvara sama valgusti absoluutseid ja suhtelisi mõõtmistulemusi valgusjaotuse, valgusvoo ja energiatarbimise osas ühtemoodi. See tähendab, et olenemata sellest, kas kasutate absoluutset või suhtelist fotomeetriat, on tulemused samad.
Joonis A (ülal): näidisarvutus INDO CHANCERY fotomeetriaga absoluutses vormingus
Joonis B (ülal): sama arvutus INDO CHANCERY fotomeetriaga suhtelises vormingus. Pange tähele, et arvutuse näitajad ja tulemused ei muutu
Mida aga standardid ütlevad?
Mida ütlevad standardid eri mõõtmismeetodite kohta? IES LM-79-08 nõuab standardse katsemetoodikana absoluutset meetodit, samas kui IES LM-80-08 ja IES LM-82-12 kasutavad mõlemad suhtelist meetodit. Ka IES TM-21-11 võtab LM-80 suhtelises vormingus andmed ja ekstrapoleerib need valgusti eluea arvutamiseks. Valgusteid tuleks fotomeetriliselt katsetada standardi LM-79 järgi, kuid teised standardid nõuavad teistsugust katsetamist.
Kokkuvõtteks
Mõni võib väita, et valgustite mõõtmiseks tuleks kasutada ainult absoluutset meetodit ja et ka väiksema võimsusega töötav sama valgusti vajab eraldi absoluutset katsetust. Kui aga LED-ide arv ja paigutus ei muutu, ei muutu ka fotomeetriline valgusjaotus.
Sel juhul on suhteline fotomeetria kulutõhusam ja lihtsamini kasutatav vorming, eelkõige seetõttu, et see võimaldab valgustuse projekteerimisel kiiret skaleerimist. Kui LED-e hämardatakse, tuleb valgustuse projektis arvestada ainult vähendatud valgusvooga.
Kui sama valgusti eri valgusvoo tasemete jaoks on esitatud eri absoluutse fotomeetria failid, tähendab see, et projekteerija peaks iga hämardusrežiimi kaalumisel laadima uue fotomeetrilise valgusjaotuse. See tekitab jällegi tarbetut lisatööd ja kulusid, millel pole lihtsalt mõtet.
Fotomeetriliste andmete mõistmine eeldab eelkõige suhtlust tootjatega: tuleb välja selgitada, millist fotomeetriat esitatakse, kuidas seda on katsetatud ja miks just nii. Mõni võib öelda, et üks vorming on teisest kasulikum ja seda tuleks kasutada ainsana. Nagu näete, ei pea tõde aga olema nii absoluutne!
Allikad:
https://www.lightingreality.com/
